Pühapäev 15. oktoober

Reedel oli sis saaremaa ralli, kuigi ega see mind eriti ei tõmmanud. Tõi aind aldemetes mandri rahvast siia väiksesse linna ja elu kees. täna linna peal jalutades oli tunne nagu oleks torm üle käinud. reedel sain isegi välas pidutsemas käidud, lahe oli, kuigi on ka paremaid pidusid old. plikadega ei ole ikka nii lahe pidudel käia kui meestega, neil on aind üks meeste häda ja tants on nagu rohkem üksi õõtsumine. klubi oli võõraid täis, ka saare rahvas on vanaks jäänud ja nii tundmatuseni muutunud, et raske oleks old neidki ära tunda tol õhtul ( jooki sai natuke liiasti tarvitatud). laupäeval oli aga niiiiiii jube olla. tekkis mõte, et kuidas küll inimesed suudavad igal nädalavahetusel pidu panna ja sis kas laupäeval või esmaspäeval end nii kohutavalt tunda :/ või on vahe selles, et nemad on seda joomist tihti harjutanud ja pohmelad ei ole nii koledad. ehk on nüüd mingiks ajaks rahu majas, et ei taha enam välja minna :p

Pisi on aga mul väga tubli, teda võikski vaatama jääda. nii andekas ja armas ja lahe ja mega mega nunnu. Kui keskmise õe mees õhtuti koju tuleb, sis on tuba kilkamist täis. talle väga meeldib see onu, keksib ja eputab. üldse on ta üks suur eputis. seda ei saa ju nii armsale tüdriukule pahaks panna, nii nunnu. tal tulevad nüüd vaikselt kikud ka, kolmas juba paistab aga kõige suurem valu on alles ees. ei tea küll, miks need nii hilja tulevad :/ olen õnnelik, et mul nii vahva laps on ja kõige ilusam ka :) armastan teda üle kõige!!!!

Pühapäev 8. oktoober

Pole ammu kirjutanud. Vahepeal on nii mõndagi toimunud. Kolisime linnast tagasi maale. Kõigis neljas toas olid suuuured hunnikud tavaari (asjade majandus). Nädalaga sai elamise enamvähem. arvestades sellega, et remont on ikka pooleli, kuid enam ei lähe kaua :D (hea kui järgmiseks aastaks valmis saab) Igapäev sain küürida neid tolmuseid põrandaid, et lapsel ikka puhas jalgealune oleks, sest tema ju ei mõista veel papusid jalga panna ja maha istuda on ka hea. Inimene, kes seda korterit seal nii kalliks ja koduseks ja armsaks peab, pole seal essugi teinud ja tuleb jalutab ka minu tööst üle.
Üksord kui tema oli maal ja meie linnas ja ta tuli linna, sis oli ta hommikul vannis libastunud, mis oli üleni roostes ja ligane saastast, mis ei mahtunud äravoolu august läbi. Temal põlv nii haige, et ei saa jalga kõverdada. Küsisin, miks sa sis pole oma kallist kodu koristanud-vastust ei saanud. Nüüd sis küürisin selle vanni ja lisaks veel s...poti ka läikima ja tema arvas,et need on uued!!! Ei old üldse raske, rooste voolas lausa ise õige vahendiga sealt maha. Ma jälestan seda korterit seal aga ikkagi küürin enda ja oma lapsejaoks selle puhtaks, miks tema seda ei suutnud :S Tigedaks teeb inimeste suhtumine, tänakski vai kiidaks mida iganes. mitte midagi, ja nii ma vihastasingi ning tulin tulema. Puhkan oma närve ja mõtlen asjad sirgeks. Kaua ma kannatan oma tunnetel tallamist. Küsisin Temalt ükskord,et mis on temajoks siin elus kõige tähtsab,vastuseks sain perekond. see tuli nii kiiresti ja mõtlematult. tema tegude järgi võiks küll üelda et perekond on pigem kolmandal kohal kui esimesel-raha, sõbrad ja sis meie. Üks valetamine ja varjamine käib koguaeg, samas kui mina olen kui avatud raamat ja püüan igast asjast ja probleemist ikka räägita,et saaks koos muredest üle jne. Tema aga on täiesti tuim ja vait. Nädalavahetusel ajas ta mul kopsu üle maksa ja ma ütlesin, et lahkun jäädavalt tema juurest.Mis tema sellepeale kostis, essugi. "nojah,´tore sis´,ega ma ei saa sind kinni ka hoida". Õhtuks kui maha olin rahunenud,sis küsisin, et kas see on see mida ta tahab, vastus oli eitav aga ta ei tea ikkaveel,mis mind selleni viib,kuigi ma olen seda talle miljon triljon korda õelnud. lisaks on ta veel mega hea näitleja.vahib sulle silmaauku ja valetab ilma et suugi suitseks ja pärast veel eitab ka, et valetas...uiii kui tigedaks see teeb. muidugi on tal ka häid külgi ja omadusim mida mõnedel ei ole ja millest teised aru ei saa. Oleme nii kaua koos olnud, kas tõesti lõppeb sellega kogu me suhe,kooselu ja tuleviku plaanid? kuidas jätta inimest keda armastad? meil kõigil on ju omad head ja vead.ma kujutan ette,et ka mina olen paras türann tema jaoks ja käin pidevalt pinda ja tänitan.Rääkida, rääkida ja veelkord rääkida, temaga rääkida on kui seinaga. Nüüd olen ühepäeva siin mõeld ja ajusid praadinud,kärsahaisugi on tunda aga mitte midagi.pigem igatsen teda juba :S