Mulle meeldib laupäeviti kahekesi koos oma pisiga ärgata, hommiku võileibu valmistada ja sis teleka ette istuda ja vaikselt süüa. Pisile meeldib mul valmistada kiisu saiakesi (need on väiksed kuubikud saiast). Kuna tal veel kikusid ei ole, sis nii on tal lihtsam süüa.
Mulle meedlib, kui me oleme kahekesi pisiga, pole kedagi teist, kes hommikul vara juba tuju rikkuma tuleb. Issi on meil tavaliselt laupäeva hommikuti maakodus ja magab sel kellaajal, kui meie juba ärkame alles oma pohmakat välja.
Päeva peale hakkan juba tigedaks muutuma, miks ta ometi koju ei tule ja kui ma talle helistan, sis selgub, et tal veel sada toimetust vaja teha ja miljon asja veel sõpradega rääkida. Kuigi, eelmine päev enne tema minekut sai kokku lepitud, et kui ärkvel ja puhanud, on koju tulek, sest mina ja pisi tahaks ka aega issiga veeta. Nädala sees pole teda töö aasjus peaaegu üldse kodus. Hommikul ärkame koos ja õhtul pisi juba tudub, kui tuleb.
Terve nädal ma ootan, millal tuleks juba see nädalavahetus, saaksime kõik koos olla ja kui on reede õhtu käes, sis pettumus pettumuse järel. Kas ei leia lapsehoidjat või ei tehtagi midagi põnevamat peale istumise ja lora ajamise.
Polegi nagu eriti kohta, kus tahaks olla, kus oleks piisavalt hea ja mõnus. Njah, igalpool mujal on parem kui seal kus mina olen. Agrr, nii masendav on praegu olla!
Lisaks kõigele terroriseeriti mind see nädal ilusti. Pubekas on juba ammu turtsunud ja plärtsunud ja kamandanud minu kodus, et mul viskas lihtsalt üle ja hakkasin ka vastu plärtsuma. Muidugi sis vihastatakse kui temale juletakse vastu hakata, täpselt selline nagu Ookeani tagune. Kui O. sis helistas ja küsis, kas Pubekaga on probleeme, ladusin kõik ette ja oooh seda kisa. Sis sain veel Pubeka käest ja issi käest, miks mina O´le selliseid asju räägin jne. Aga ausõna, ma olen jube kehv valetaja ja nad teavad seda. Kui inimene minu käest küsib, kas on probleeme, miks ma sis peaksin valetama. Räägin südamelt ära, ehk saab asjasse selgust ja ma ei pea enam kannatama. Aga oh mind naiivitari. Minu emagi ütles, et Pubekas on ju minust suurem, et nagu temal ongi õigus mu kallal võtta ja mina peangi olema vagur ja tasane ja laskma neil/temal enda peal tallata. (kasvust sis suurem ja väiksem) Nii ikka ei lähe, mingi enesehinnang mul veel on ja talla-aluseks ma ei hakka, isegi kui sellest sõltub kodurahu. Pigem saadan selle terroristi oma kodunt välja. Ja nüüd O. on mures, mis küll saab! Tulgu tagasi, pangu asjad paika ja hakaku emaks. Talle on raha nii tähtis, selle nimel hüljatakse lapsed juba 4ndat korda. Ka tema kirjades kajastub see, et tema on oma lastele vähe ASJU saanud lubada. Kas tõesti ASJAD on tähtsamad kui emme kallistused ja musid ja see aeg mis koos veedetakse!!!? Issi on meil samasugune :(
Tahaks kuskile aga kuhu...kus on minu koht?
Tuleviku plaanid selleest on uhked, vähemalt minu jaoks. Mate eksam kevadel, see sügis kunstikooli eelkursustele, sis um 2 aasta pärast peaks kas kunstikooli arhitektiks vai disaineri erialale sisse proovima või kõrgema disaini kooli sisekujunduse erialale. Oleneb mis ma sis mate eksami tulemuse saan, kui saan hea, sis oleks mõtet arhitekti alale proovida. Need ametid ei pruugi mind küll rikkaks teha, kuid see ei olegi eesmärk. Tahan teha seda mis mulle meeldib!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar