Käisin täna oma lapsepõlve kodukandis. Suurte punaste korterelamute rajoon siin väikses Kuressaares. Ema müüs korteri sis maha, kui ma mandrile kooli läksin, isa töötas Tlnas, õde käis Tartus koolis, teine õde elas juba ammu oma elu Tlnas. Nii jäi 3 toaline korter emale suurkes ja müüs maha :( minu kodu. Pärast seda on kuidagi kahtlane olemine, mitte kuskil pole seda kodu tunnet. Ütlen küll koha kohta, kus ma ööbin või parasjagu pesitsen kodu aga see on hoopis teise tähendusega, kui see kodu seal suures punases majas. Mul oli päris oma tuba, mis aegajalt koos minu vanusega muutus. Viimati oli seal sinine tapeet lindudega, pruun mööbel ja mõnus diivan-voodi. Kirjutuslaud oli ka :p suur, väga suur või oli see hoopis väike. Mul oli seal elades 2 kirjutuslauda, üks oli tume pruun minu keskmise õe oma ja teine kollakas, suurema õe oma. Ei mäletagi enam kumb viimati oli, tean et laua voodi poolne ots oli täis Backstreet boys´i kleepse :p Olin mega fänn, kui ikka fännata midagi, sis täiega ;)
Seal punaste majade vahel jalutades oli sees nii soe tunne. Seal sai mängitud ja pubeka pättusi tehtud, seal hangisime oma kambaga, seal kodutrepil sain ühe suudluse, mis ei unune kunagi...mälestused. Kõik halb on ununenud,see on hea. Mulle ei meeldi halba meenutada.
Kõndisin mööda vanu radu ja näitaisn lapsele kus mina üles kasvasin. Pärast tegi tigedaks, et enam seal ei ela ja kimasin koju tagasi. Kodus mõtlesin, et kui saaksin ükskord rikkaks, sis ostaks selle korteri mis tahes hinna eest tagasi ja ehitaks kõik nii nagu oli siis kui mina seal elasin. Ehk tuleb kodu tunne tagasi ja südamesse rahu?! Uued omanikud on suurestoa ja köögi seina suure augu teinud ja rõdu on ka kinni ehitatud :S
Kuhu on kadunud mu usaldus võime?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar