Reede 20. aprill

Pole ammu saanud mahti siia midagi kirjutada ja polegi nagu midagi erku kirjutada old.
Sain tööle, ühes rõiva poes Kuressaare kesklinnas. Töö on mega igav, istun lihtsalt aega surnuks. Püüan sis aega kuidagi matemaatika õppimisega sisustada, võiks ju selle eksami järgmine aasta ikka ära teha,sis oleks ametlikult keska lõpetatud ja saaks plaani teha, kuhu edasi ja mida õppima. Poe müüjaks ju jääda ei taha ja sellise palga eest ei tahakski. Samas jah, istumise eest ei saagi kõrget palka nõuda :P
Lasteaias hakkas ka ilusti minema, läks juba hea meelega aga oh häda, jäime ikka väga haigeks. See köha ja nohu ei oldki aind köha ja nohu :( Kohe nii haigeks jäime, et läksime haiglasse. Jah eks see minu süü ikka ole, liiga väike veel, et lasteaias käia ja veel põhjalikult ravimata köhaga. Nii ongi sis juba pea 3 kuud köhinud. Pühap vastu esmasp kerkis mega palavik (40 kraadi) . Saime hommikuks küll alla aga lõunaks oli jälle 40nd ja kutsusin kiirabi. See ka omaette seik, mina paanikas muidugi, ema ka pisarais ja sis, et kuidas sis nüüd seda kiirabi kutsudagi. Sis torkas pähe 112, ema helistaski "tere, kas teilt saaks kiirbai tellida?" Tagant järgi mõelda, päris naljakas, sis ei tuld aga selle pealegi. Kiirabi kohal, arstid vaatsid ja uurisid, et jah läheme ikka haiglasse ka, seal sis said igasugu analüüsid tehtud ja näidud kinnitasid, et ikka peab haiglasse sisse jääma :( Kopsupilt ei näidanud põletikku aga vereproov küll. Esimene päev oli crv (mida iganes) näit 50 ( norm oleks 6), teisel päeval juba üle 100. Sis saime antibiootikumid ( maitseb muide peris hästi :P ) ja palavik jäi madalaks. Nüüd on 17, et sis natuke veel ja veri normis. Köha aga on ikka, selle vastu saime külma auru. Peris huvitav aparaat, uurr uurr ja aur tuleb. Alguse ei meeldinud see Gertule üldse aga hiljem leppis, sai aru et sis saab terveks ja õue. Õue igatseb väga. Haiglas olime sis vaatasime aknast välja ja igatseime mõlemad õue. Hommikul ootasime tädi, lehvitasime ja õhtul saatisme lehvaga koju. Niikui arstitädi või põetaja tuppa astus ronis mulle sülle suure kisaga, nii kartis. Lõpuks harjus sellegagi. Esimesed päevas ei tohtinud ju kuskile liikuda (koridosi vai mängutuppa). Olime vaid me 2 ja 4 seina. Lahe oli vaadata kuidas areneb, igapäevaga hakkas aina rohkem sõnu tulema, mitte selgelt aga peris sarnased päris sõnadele ;) Neljap saime sis mängutuppa, oh seda rõõmu nii emmele kui lapsele :) sai teiste emmedega vestelda ja lasped omavahel mängida. Gertul võtab pisut aega kui julgeb mägnima minna teistega aga lõpuks ikka.
Täna saime sis kodusele ravile, nüüd täidan ema käsku ja korjan kapist halvaks länud söögi ja maale ravima!
perearsti kirun järgmine kord!!!